Läbikukkumine ei ole maailma lõpp

IMG_1230

Mingil põhjusel, mida ma ka parema tahtmise korral ei oska lahti seletada, uskus viimanegi rakk minu kehast, et umbes 23. eluaastaks peaks pilt iseendast selge olema. Edasi jääb vaid ülikoolist diplom vastu võtta, korralikud kingad jalga panna ja kleidisaba välkudes tööl käima hakata. Soovitatavalt mõnel sellisel ametikohal, mille puhul iial ei peaks iseendalt küsima, kas tõesti kõik need aastad ülikoolis olid seda väärt, et nüüd siin lõpetada.

Aga elu läks teisiti. Ma ei tähistanud oma 23. eluaastat ülikoolidiplomiga ega klõbistanud seejärel kontsi unistuste töökohta kõndides. Selle asemel võtsin kaheks aastaks akadeemilise puhkuse, võitlesin aina halvavamaks muutuva depressiooniga ja tundsin ennast aina vähem ära. Ühel hetkel olin nii pettunud, et ma iseendale seatud standarditele mingi valemi järgi vastata ei suutnud ja kadusin seepärast veel rohkem ja sügavamale ära. Pettusin veel rohkem, kadusin veel kaugemale ja olin end sellesse nõiaringi nii sisse mässinud, et enam ei märganudki selle olemasolu ega maailma väljapool.

Eelmisel kevadel sõitsin ühel varahommikul rattaga mööda Tähe tänavat ning mind tabas ootamatu selgushetk. Kui laskusin mäest – ehkki küngas oleks täpsem, kuid oluliselt vähem poeetiline – tundsin, kuidas tekkinud tuul mind endasse mässis ja just kui pikast talveunest äratas. Toona ma ei mõistnud, et järsust äratundmisest ei piisa ja üks jalgrattasõit ei ole võluvits, mis kõik mu mured minema pühib. Käisin veel mitu päeva äraootavalt ringi ja kirjutasin päevikusse, et mind on tabanud suur ilmutus ning teps mitte ei mõista, kas ja mis nüüd sellega peale hakata.

Sellest kevadhommikust oli omakorda mööda läinud peaaegu aasta ning ka Tähe tänavast olin edasi ja tagasi käinud lugematu arv kordi, kui mul lõpuks vaikselt koitma hakkas, kuidas nõiaringi lõhkuda ja ennast uuesti vabana tunda. Ikka targu ja tasapisi, sest tark ju ei torma. Ma tahaksin nii väga, et teaksin rääkida, mis täpselt mu peas tol perioodil toimus ja kuidas üldse jõudsin mõteteni, millega senised ahelad ära lõhkuda, kuid kuidagi ei oska. Ühel täiesti tavalisel päeval avastasin järsku, et mõtlen asjadest ja iseendast teisiti kui varem. See ei juhtunud üleöö, see oli pikk, märkamatu protsess, mille toimumisest  mul ei olnud õrna aimugi.

Niisiis juhtuski, et istusin köögis kohvi juues laua taga, taustal laulis Ingrid Michaelson all I can do is keep breathing ja mina piilusin aknast mööda Sõbra tänavat askeldavaid inimesi ning kritseldasin päevikusse nii:

Olen end nii pikalt tundnud vangina, kes januneb vabaduse järele, kuid kuskile liikuma ei pääse, sest trellid on akendel ja raskus hoiab maadligi. Mida ma kordagi veel pole aru saanud, õigemini pole tahtnud mõista, on see, et ust ei hoia lukus mingi abstraktne vangivalvur, vaid mina ise. Mina ise oma mõõdupuudega, oma ootustega ja lootustega ja suutmatusega minevikust lahti lasta ning iseendale andeks anda.

Ja siis ma mõistsin, et maailm ei saa otsa, kosmos pea kohal ei rebene ega elu jää seisma seepärast, et ma ebaõnnestusin endale seotud ootuste täitmisel. Mitte keegi ei arva sinust halvemini seepärast, et sa milleski ebaõnnestusid. Ebaõnnestumine on sama inimlik ja loomulik kui ükskõik, mis muu asi ja selle pärast ennast piitsutada ja keelata enesele täiel rinnal elamist on nii hirmus asi, mida keegi iseendale teha saaks. Ent ometigi olin ma seda paar aastat teinud.

Nüüd, kus ma olen selle vaevaliselt tulnud tarkuse otsas mõnda aega istunud ja mõtteid veeretanud, olen jõudnud punkti, milles tundub nagu ebaõnnestumine oli tegelikult hea asi. Lihtsalt seda mõistab hiljem. Kui üldse. Kui sa oled omadega rappa jooksnud, siis esimene mõistlik samm on aeg maha võtta ja olukorda hinnata. Ringi vaatama hakates aga paned tähele mustreid, eksimusi ja õnnestumisi, head ja halba, uurid neid ja iseennast kõrvaltvaataja pilguga ning hakkad ehk mõistma, miks ja kuidas sind seni soovitud edu pole saatnud. Vaatad seejärel asju uue pilguga, ehitad ennast uuesti nullist üles, hakkad otsast peale ja teed seekord ehk paremini. Erinevalt varasemast oled sel korral targem ja oma vigadest õppides arenenud ning tugevam.

Ning puhuks kui ma uuesti peaks endaga pahandama hakkama, sest mingid ootused ei vasta reaalsusele:

  1. Tee paus. Hinga, loe kümneni.
  2. Tunnista oma eksimusi.
  3. Õpi neist.
  4. Jäta kõik peale õpetunni maha.
  5. Naudi eluga edasi minemist.

IMG_0348

The Dressmaker (2015)

The-Dressmaker-Gallery-02

Alles hiljuti selgitasin Margusele, et sügisel tuleb meil kindlasti minna kinno minna, sest seal linastub film USA seltskonnadaamist Florence Foster Jenkinsist. Nimiosas astub tolles ekraniseeringus üles Meryl Streep, Jenkinsi elukaaslast St. Clair Bayfieldi kehastab Hugh Grant. Mõlemad on näiteljad, kes mulle väga meeldivad ja kelle nime nähes ma väga pikalt ei mõtle, kas piletiraha loovutada või mitte.

Kate Winslet on mu silmis samuti alati säärane näitleja olnud. Eile õhtul vaatasin eelmise aasta oktoobri lõpus linastunud filmi The Dressmaker, mille peaosas Winslet üles astus ning hakkasin kahtlema, kas ehk peaks tulevikus filme valides osatäitjate nimedele senisest vähem tähelepanu pöörata.

The-Dressmaker-Gallery-06

Filmi peategelaseks on haute couture‘i riietatud Tilly Dunnage, kes üle pika aja naaseb oma kodulinna, et kätte maksta kõigile neile, kes teda minevikus halvasti on kohanud.Paralleelselt Tilly saabumisega hakkab lahti rulluma aastatetagune mõrvamüsteerium, mille puhul linnarahas näpuga Tillyle osutab. Ehkki Tillyl pole õrna aimugi, kas ta sooritas kuriteo, milles teda süüdistatakse, on ta veendunud, et pea kõik linnaelanikud on ära teeninud, et nendega vanad arved õiendada.

Erandiks on Tilly mäluprobleemidega ema, kõrgmoe vastus salaja nõrkust tundev seersant Farrat ning “põgeneme koos ja saame õnnelikuks” noormees Teddy. Viimane võib silmale ilus vaadata olla, – kuigi ma leian, et ühe lihastes keha ekraanil lahtiriietuma panemine selleks, et naispublik seda näljase pilguga piielda saaks on veits nõme – kuid ta on nii juhm – mul ei ole paremat sõna kirjeldamaks “riskin oma eluga, et näidata nagu mu armastus oleks suurem kui” sammu, mis teisisõnu on lihtsalt “teen lollusi ega arvesta, et valearvestuse korral teen sulle põhjendamatult liiga palju haiget” – ja lapsik Tilly kõrval, kellega nad peaksid üheealised olema.

The-Dressmaker-Gallery-03

Lugu on pinnapealne ega näi ära otsustavat, mis ta lõpuks olla soovib. Pea kõiki tegelasi iseloomustab üheplaanilisus ja stereotüüpidesse surumine: on inetu pardipoeg, kes saab mehele niipea, kui vahetab kleidi ära ja avastab huulepulga, on kriitiline tulevane ämm, kes poja väljavalitut üldse ei salli, on uudishimulik ning pahatahtlik naabrinaine, on kibestunud vanatüdruk-kooliõpetaja, on mees, kes püksilukku iial kinni ei hoia ega oma naisest midagi ei pea. Raske on neist kellestki üldse midagi arvata. Arvatavasti see ongi filmi eesmärk, näidata vaid negatiivset külge linnarahvast ja muuta nad vaatajale vastumeelseks. Ent ka negatiivset tegelast on keeruline vihata, kui ta sind enamjaolt külmaks jätab.

Mind häiris ka arusaamatus, mis žanris see film lõpuks olema peaks. Ehkki IMDB nimetab filmi draamaks flirdib see liiga tihti ja tugevalt piiridega, et selles lõpuni kindel olla. Kohati tundus see film nagu üks suur komöödia, kättemaksulugusid parodeeriv film. Viimased paarkümmend minutit läksid veel kaugemale ja olid üsna komejantlikud. Kokku juhtus üks tohuvapohu, millest ei oskagi miskit lõpuks midagi arvata.

Ning etteaimatavad arengud ei tee ka kunagi ühelegi loole head. Eriti, kui kõik arengud kipuvad seda rada liikuma.

the-dressmaker-xlarge

Visuaalselt poolelt on kostüümikunstnikud endast andnud 110% protsenti ja mõnikord võib ilusaid kleite ja barokk-kostüüme Austraalia kõrbes vaadata päris tore olla. Vast ongi need filmi juures kõige meeldejäävamad. Need ja Kate Winslet poole ekraanil oldud ajast seismas käsi puusas ja teises käes sigaretti hoides.

dressmaker

piltide (c) Universal Studios

Kui Einarist saab Lili ja sellest omakorda film

gerda-wegener-lili
Gerda Wegener “Karneval. Lili” (1928)

Ma pole vist mitte kunagi varem nii vähe filme vaadanud kui viimasel aastal. Avastasin sel perioodil, et filmide vaatamisest on märkamatult mu jaoks kujunenud pigem sotsiaalne tegevus ja täisväärtusliku filmielamuse saamiseks vajan võimalust kellegagi koos nutta, naerda, muljeid jagada ning filmist inspireeritud vestlust pidada. Ent see võib osutuda natukene keeruliseks, kui elada inimesega, kes suurema tõenäosusega veedaks puhkuse pigem Dante põrgu esimesel ringil peesitades, kui istuks näiteks iganädalaselt mõnel õhtul paariks tunniks maha, pilgu ekraanile suunaks (ja jagaks mingil määral sinuga filmimaitset).

Sellest hoolimata katsun mõnikord sotsiaalsest vajadusest eirata ja vaatan üksinda mõnd filmi. Et seejärel jääb mokalaat pidamata ning võimalusest omi mõtteid ja tundeid sõnastada on samuti vajaka, proovin seda blogimisega hüvitada. Nüüdseks on mul juba pea kaks kuud töölaual mustandina oodanud tekst suve algul vaadatud filmist The Danish Girl (2015) ja oleks viimane aeg sellega lõpuks ühele poole saada. Jätka lugemist