Praktilisi näpunäiteid halva teadusartikli kirjutamisel

Töötan usinasti magistritöö (kui kedagi väga märksõnad peaksid huvitama: lapsepõlveantropoloogia, kasvatus, soolisus) tarbeks materjale läbi ning juhtusin hiljuti ühe artikli* otsa, mis mind hetkega kana õpetava muna positsiooni asetas. Ühelt poolt ütleb loogika ja elementaarne viisakus, et suu võiks kinni hoida kuniks omal publikatsioonid puuduvad, teisalt on vahepeal lausa suur rõõm halbade näidete otsa komistamisest, sest kuidas siis veel muidu kõrva taha panna, mida oma tulevastes artiklites teisiti teha.

Sel korral jäid võimalikult halva teadusartikli kirjutamiseks silma sellised näpunäited:

  • Vali eksitav pealkiri ja ära lisa sellesse kõige olulisemat märksõna. Näiteks mängutraditsioonist kirjutades on parim võte artikkel pealkirjastada „Laste maailm 21. sajandil. Muutused ungari traditsioonis“ ja märksõnast mäng tuleks suure kaarega mööda hiilida.
  • Sissejuhatus peab olema paatoslik (inspiratsiooni ammutamiseks tuleks enne mõned tunnid romantikuid ja pastoraale lugeda) ja kõlama nagu sinu esmaseks eesmärgiks oleks etteantud tähemärkide arvu täis kirjutamine. Võtsin omale järgneva stiilinäite juures vaba voli erilised lemmikud paksus kirjas esitada.

Väikelaps oli ümbritsetud mängudest: temaga tegelesid isa-ema, vanavanemad ja õed-vennad. Nad silitasid ja kõdistasid tema nägu, sõrmi ja peopesi ning kiigutasid teda põlvel. Mängud aitasid lapsel õppida tunnetama oma keha ning liigutama käsi ja jalgu. Hiljem, toast õue minnes õppis laps mängude abil tundma erinevaid asju: kuidas vormida märga liiva, missugune puu on kõva ja milline pehme, kuidas puudutada rohuliblet, lilli, kõrsi, kasutada maisitõlvikut, paberit või tammetõru.

  • Esita väiteid ja sõnasta omi mõtteid viisil, mis pärsivad lugeja võimet sind tõsiselt võtta. Ära maini ka seda, mida sa traditsioonilisteks mängudeks (või millest iganes su artikkel kõneleb) pead ja jää lootma, et lugeja ühel hetkel sinu määratlusi ise mõistab.

Traditsioonilised mängud on tänapäeva laste elust kadunud.

ja

Suurlinna lapsedki sõidavad jalgrattaga ja mõnedki üsna väikesed mudilased mängivad arvutimänge.

  • Esita ka väiteid, mis oma valusalt naiivse ja tagurliku vastandamise (külaühiskond (pärimusele) hea, linnaühiskond (pärimusele) paha) tõttu võivad lugeja panna kulmu kortsutama ja üle kontrollima, mis aastal ilmunud artiklit nad lõpuks ikkagi loevad.

Traditsioonilise kultuuri säilitamisest rääkides ei pea me selle all silmas petrooleumilampe, muldpõrandaid ega kogu päeva kestvat rasket füüsilist tööd, vaid hoopis neid asju, millest me tänapäeva linnakultuuris suurt puudust tunneme: inimestevahelistest kontaktidest ja muljeterohkest tundeelust.

ja

Traditsioonilisel kultuuril on kogukondlik iseloom, seetõttu on kõnealused probleemid seal lahendatud. Kogukonna liikmena ei tunne indiviid end üksikuna. Need, kes on koos rõõmsad või kurvad ning töötavad, laulavad, tantsivad ja mängivad koos, on tavaliselt õnnelikumad ja tervemad kui need, kes hommikust õhtuni üksnes raha teenivad.

  • Esita väiteid, mida terve mõistusega ei ole võimalik veenvaid argumente kuulmata omaks võtta. Põhjendusi ära jumala eest paku.

21. sajandi linnades tähendab mäng enamasti õnnemängu, vahel on see kaardimäng või lihtsalt televiisorist tennise, jalgpalli, viktoriini vms vaatamine. Muud mängud ei ole sobilikud, juba 10–12-aastaseks saanud lapsed tunnevad end solvatuna, kui neid kutsutakse kulli või palli mängima.

ja

Ka ei ole sünnis mängida ringmänge ega laulda nende mängimise ajal, sest see on seotud tundeeluga.

  • Esita ühes lõigus kaks vastuoluliselt kõlavat mõtet. Näiteks väida, et mänge tuleb mängida varasemat traditsiooni järgides (ehk siis lähtuda kunagi väljakujunenud reeglistikku) ja siis lisa sinna otsa, et rahvatraditsioonid ei ole muutumatud (mis tähendab, et traditsioonilised mängud on interpreteeritavad).

Nii laste kui enda pärast peaksime mängima mänge nii, nagu seda tehti varem. Peaksime leidma neile koha oma maailmas, linnades ja kogukondades, looma uusi variante (loomulikult rahvakultuuri ja rahvusliku eelistuse piires), mis meile sobiksid. Igatahes on paljud inimesed eksiarvamusel, et rahvatraditsioonid ei muutu ega tohigi muutuda. Meie ülesanne olla neid säilitada, uurida ja austada.

  • Jätka tsiteerimisväärsete (ja selget argumentatsiooni eiravate) väidete tootmist.

Koolisüsteemi peamine mõte näib olevat hävitada rõõm, mida lapsed tunnevad maailmas uusi imesid avastades, ja veenda neid, et õppimine tähendab rasket tööd, mida nad ei tohi katkestada ning millest nad ei tohi rõõmu tunda.

ja

Eelnevast järeldub, et lastel pole mingit võimalust mängida nii, nagu neile meeldiks. Samuti pole neil võimalik muuta õpitud mänge vastavalt mängijate tujule või olukorrale. Nad peavad mängima seda, mida neile on õpetatud.

  • Hakka otsi kokku tõmbama häbitu (ja natukene kohatuna näiva) enesereklaamiga.

20. sajandi lõpul avanes mul võimalus juhendada õpetajate kursuseid, kus õppisime mänge ja peale selle rääkisin ma neile 20-aastase mänguvariantide õpetamise käigus omandatud kogemustest, samuti ka mängude õpetamise metoodikast. Kursustel osalejad kuulasid mind innukalt ja ma sain neile kõnelda oma tähelepanekutest selle kohta, kuidas lapsed nautisid liikumismänge ja mitmekesisemaks muudetud esinemiskavasid. Olen kirjutanud oma kogemustest raamatu, kirjeldades selles 301 mängu reegleid. Seda kasutatakse kui kooliõpikut või kui õpetaja käsiraamatut.

  • Ja lõpetada klišeelikult kõlaval toonil, millest samuti pea ükski esimese kursuse bakatudeng ei suuda hoiduda.

Rahvakultuur on meie rahvuslik identiteet, ja tundes oma rahvuslikku kultuuri, õpime me hindama ja imetlema teiste rahvaste kultuuri. See ongi põhjus, miks peame ka tulevikus silmas pidama rahvatraditsiooni algseid funktsioone.

* kõnealune tekst

Lázár, Katalin 2004.  Laste maailm 21. sajandil. Muutused ungari traditsioonis – Mäetagused 26. Toimetanud: Mare Kõiva, Andres Kuperjanov. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Folkloori Instituut, lk 203–210.

img_0396

img_0398

img_0413

img_0407

 

Kaunid kunstid ei ole ala, kus annaks elatist teenida, see on väga inimlik viis teha oma elu talutavamaks. Kunstiga tegelemine, ükskõik kui hästi või halvasti, aitab hingel kasvada, ausõna.

Kurt Vonnegut “Kodumaata mees”

img_0401

Ühtlasi. Nii teraapia kui loomingulisuse innustamise seisukohalt parem kui värviraamatud.

Linnulennult akadeemilisest taustast

Mul oli sel nädalal seminar, kus tuli teha ettekanne oma senisest akadeemilisest taustast. Takkajärgi mõistsin, et seda ülesannet oleks andnud palju loomingulisemalt ja vähema sõnamulinaga teostada, kui oleks oma senised aastad ülikooli seinte vahel tõlkinud pildikeelde. Näiteks midagi sellist:

1/20 rom-com: 10 Things I Hate About You

Marie Claire koostas hiljuti loendi 20 romantilisest komöödiast, mida iga naine enne 30. sünnipäeva peaks ära vaatama ning mul ei ole mitte midagi selle vastu, et vanad guilty-pleasure lemmikud uuesti üle vaadata ning sekka näha ka mõnd seniajani nägemata filmi.

10 Things I Hate about You on ilmumisjärgselt (1999) mu filmiõhtuid sisustanud nii mitmel korral, et selle kohta pole sõnu. Tegelikult kummitas mind juba pikemat aega seletamatu igatsus uuesti seda filmi vaadata ning eelpool mainitud nimekirja avastamine andiks selleks suurepärane ettekäände – järjekordne popkultuuritarbija eesmärk: 1) vaatan need filmid läbi, 2) panen kirja kõik mõtted, mis filmi vaadates tekivad, 3) proovin filmi lõpus leida vastuse küsimusele, mida sellest filmist kõrva taha panna ning 4) pärast viimast filmi katsun nende kõigi vahel mingeid ühisnimetajaid leida.

10-things-i-hate-about-you-original

Suurejoonelisema sissejuhatuseta, esimene mõttelogi.

  • Esimesed 30 sekundit ja mulle juba meenub oma teismeiga. Ma olen valmis mürki võtma, et see laul (Barenaked Ladies – One Week) hakkab mind veel pikka aega kummitama.
  • 1990. aastate mood on nii piinlik. Seda ei tohiks olemas olla. Ma tõesti ei saa aru, miks see ringiga tagasi tuleb ja H&M teismelisi sellesse riietab.
  • Joan Jett and the Blackhearts teeb alati tuju heaks. Ma peaks seda sagedamini kuulama.
  • Oo, Allison Janney. Miks ma küll ei mäletanud, et ta selles filmis on?

10thingsihate

  • Ikka parem kui 50 Shades of Grey
  • Coffee kids on ilmselt kõige huvitavam keskkooliklikk üldse. Nii ebatavaline teismelisete jaoks. Ma olin hirmus suur kohvisõber gümnaasiumis, mu sõbrad ka, kuid mitte keegi meist ei olnud eriline gurmaan ega huvitunud kohviubadest. Olgu või Nescafé 3-in-1 kohvi pähe esitatud, peaasi, et oleks natukenegi kofeiini võimalik endale sisse rüübata.
  • Filmides mängitakse sageli mingite stereotüüpidega üle, ma saan aru. See ei tähenda, et mind üheaegselt päriselt ei hirmuta ega tekita võõristust biancalikud inimesed, kel sügavust näib vähem kui porilombil olevat.
  • Hemingway „Ja päike tõuseb“ ei olnud ju romantiline. „Ja päike tõuseb“ oli alkohol, alkohol, alkohol, eludega ummikusse jooksnud inimesed ja kadunud põlvkond. Või ma sain millestki valesti aru?
  • Mr Morgan on nii tore õpetaja!
  • Mr Morgan on nii nõme õpetaja!
  • Huvitav kumba stereotüüpi on rohkem kasutatud – loll blondiin või loll modell?
  • Spank bank on omamoodi väga võluv väljend.
  • Milleks ometigi liiklusohutus? Mõtlen seda iga päev tänaval ka käies. Tõesti, miks peaks keegi liiklusohutusest hoolima? Veel enam, ma olen mugav inimene ja ei saa aru, miks peaks keegi autoistme mugavusele eelistama seljatoel istumist.
  • Aaw, Kat loeb Sylvia Plathi. Me oleks temaga nii head raamatuklubisõbrad.
  • Peaks pärast vaatama, mida Sarah Lawrence College endast kujutab. Remark: vaatasin järgi, nende antropoloogia ja soouuringute programmid tekitasid minus suurt kadedust.

tumblr_muass0uf3t1rsyukao1_1280

  • Sellised vanemad nagu Stratfordi-papa on mingi piirini ekraanilt päris naljakad. Huvitav, kui kiiresti sellisega reaalses elus hulluks läheks?
  • Mis Katis nii eemalepeletavat on? Tal on oma arvamus, ta väljendab seda ega suru ennast raamidesse, et teistele meelepärane olla. Kas see on tõesti nii eemalepeletav? Taaskord, saan aru, et komöödia eesmärkidel filmis, aga ilmselt on päriselt ka olemas mehi, kes eelistaks lammast häälekale feministile. Mis neil viga on?
  • Ma ei saa aru, miks peaks bioloogia tunnis midagi lahkama? See a) ei õpeta tegelikult mitte midagi vajalikku, b) on uskumatult julm ja c) enneolematult rõve. Mul oli bioloogia õpetaja, kes näis üsna pettunud olevat selles, et meil ei näe õppekava ette, et 15-aastased konni katki lõikama hakkavad selleks, et midagi  konnade elundkonna kohta õppida. Selle asemel tuli ta ühte hommikusse tundi otse turult ja pani sea kopsud ja südame lauale. Ainsa õppetunnina sellest võtsin (taimetoitlasena) kaasa teadmise, et hea tahtmise korral on võimalik kolmveernad tundi okserefleksiga võidelda, kuid pärast seda ei söö sa tunde mitte ühtegi ampsu.
  • Patrick Verona on geniaalne nimi! Shakespeare-nohik itsitab praegu võidurõõmsalt, et sai viitest aru. Remark: Verona on Itaalia linn, milles toimuvad nii „Romeo ja Julia“, „Tõrksa taltsutus“ (millel põhineb ka vaadatav film) kui „Kaks veroonalast“ tegevused.
  • Air ei väsi vist iialgi katsetamast ega tee arvatavasti mitte ühtegi muusikapala, mis mulle ei meeldiks.

10-things-i-hate-about-you-andrew-keegan-model

  • Must särk, Joey, kindlasti must.
  • Ma ei saa aru loogikast, et must pesu on näitamiseks. Kas kõik teised värvid on siis iseendale ega pole mõeldud kellelegi teisele nägemiseks?
  • Hahahaa, need nahkpüksid Patricku jalas!
  • Kay Hanley soeng ei ole ka mingit pidi parem. 90ndate moodi ei oleks tohtinud kunagi eksisteerida.
  • Ah siit ma ilmselt esmakordselt Bikini Killist kuulsingi. Põhimõtteliselt siis on see film kaudselt süüdi selles, et ma põhikooli lõpus end feministiks nimetama hakkasin ning riot grrrl‘iga ja indierokiga sõbrunesin.
  • See kõht. Mis asi see olema peaks? Teiseks ja veel tähtsamaks küsimuseks. Kas rase teismeline olla on suurem ebaõnn kui teismeline ema olla? Kui ma oleksin 110% ogar ja üritaksin oma teismelisi tütreid poistest eemale peletada, siis ma iga kell hirmutaks tite, mitte rasedusega.
  • Cameroni kokkupuude Biancaga on senini leidnud aset a) prantsuse keele tuutorit teeseldes ja b) lubades Katile kavaleri otsida, et Bianca saaks kohtingutel käia. Mitte üks kord ei ole need kaks läbinud isiklikul tasandil ega tea teineteisest õieti midagi. Seega miks peaksin ma tegelikult uskuma, et Cameroni huvi Bianca vastu on siiram ja puhtam kui seda on Joey oma? Sest esimene ei vedanud kihla tüdrukuga magamise osas, vaid tema jaoks on neiu lihtsalt kinnisidee?
  • Õppetund kogu eluks: mitte kunagi ära joo tekiilat.
  • Küll Chastity ja Bianca vahel on ikka tõeline sõprus.
  • Njah, mr Morgan on jama õpetaja.
  • Ma ei saa aru, mis probleem Katil Patrickuga on. Poiss ei suudelnud teda, küll aga hoolitses terve õhtu selle eest, et neiu end kuskil põõsas täis ei oksendaks ja ilusasti koju saaks. Miks selle eest pahane olla?

10things__1280

  • Kas oma tunnete väljendamiskes on midagi ebamugavamat välja mõeldud, kui avalikud serenaadid, flashmobid, suured bännerid avalikes kohtades ja nii edasi? Kas mul on midagi viga, et need ei pane mind õhkama ja ootama, millal keegi mu poole sarnase suure žestiga pöördub?
  • Kes mängib paintballi edasi pärast kaitseprillide ära viskamist?
  • Millest ma mitte kunagi aru ei ole saanud ega hakka saama: miks tüdruk kunagi ise esitada ei või ning närviliselt ootama peab?
  • See ei ole kleit. See on nabapluus ja hunnik tülli.
  • Ma ei mõista seda Michaeli ja Mandella liini. Mis kokkupuude neil kahel üldse on olnud peale selle ühe ja arvatavasti ainsa korra, kui Michael tüdrukult uuris, kuidas Kat Patrickusse suhtub. Miks nad koos ballile läksid? Miks Michael mingi Shakespeare-nohiku jaoks sellise žesti tegi?
  • Oleks päris maailmas ka nii lihtne olnud lemmikbände koolipidudele saada.
  • Mandella lihtsalt seisis ja ootas oma pikalitõukatud kaaslase püstiaitamiseks mõne minuti selleks, et saaks seda hiljem Biancaga sünkroonida?
  • Pff, parim viis tüli lõpetamiseks on mõistagi teist vastu tahtmist suudelda.
  • Need WordArt kujundusega tsitaadid klassiruumi seinal ei anna enam rohkem 90ndad olla. Oma esimene kool tuli meelde sellega.

Shakespeare on geniaalne ning tema looming on puhas kuld. Allikmaterjalina keskkooli komöödiafilmiks võib sajanditetagune näidend esmapilgul tunduda küsitav, kuid sellest on loodud suurepärane film, milles mängitakse sarnaselt Shakespeare’i stereotüüpsusega ning 10 Things I Hate About You kubiseb otsestest ja kaudsetest vihjetest sulemeistrile ning tema loomingule.

Mis sellest kõigest kõrva taha panna?  1) pole midagi uut siin päikese all ja 2) Shakespeare’i peaks rohkem lugema ja 3)

tumblr_mu5xqc4bq21rsyukao1_1280

Kohvimõtted #1

img_1814-polaMaailm tundub kuidagi nii lihtne ja selge, kui see väikesteks tükkideks lahti võtta, nimekirjadena paberile panna ning siis linnuke ühte kasti haaval tegutseda, üldise arusaamatu rapsimise asemel. Mõtlesin hommikul oma Coldrexi ning kohvi ees istudes.

Plaanisin teisipäeval Tartusse minna ning hästi asjalik magistrant olla, kuid selle asemel jäin haigeks ja suurejooneline õppeaasta algus lendas vastu taevast. Pole sõnu väljendamaks oma pettumust selles osas, et see viirus mind nädal-kaks varem ei võinud külastada.

Seega selle asemel, et mõnes seminaris tarka nägu teha ja ehk midagi uut õppida, lugesin hoopiski hilise hommikukohvi juurde Marie Claire’i nimekirja 20 rom-comist, mida iga naine peake enne oma 30. sünnipäeva ära vaatama. Tõdesin, et olen sellest ära näinud vähemalt 12 filmi ja neist pooled on mu tavapärased guilty-pleasure valikud puhkudeks, mil vaja märgatavalt tuju tõsta.

Nüüd on mul uus painav probleem. Ei suuda minu pea praegu välja mõtelda, kuidas peaks gulity-pleasure eesti keeles kõlama.